See nädal, või siis täpsemalt küll töönädal, on olnud jube segaste emotsioonidega. Tööl on olnud justkui kiire ja pikad päevad, aga minust on see kuidagi mööda läinud. Teisipäeval lahkusin varem, sest talvekütus toodi. Visati otse keldrisse ka, esmakordselt minu u. 10 ahjuküttega aasta jooksul. Tänu sellele jõudsin õhtul ka Mustikasse, kus toimunud intsident, tundus seal lihtsalt koomiline. Hiljem Kullaketrajatest loetu, enam nii nalja ei tee. Pigem teeb kurvaks.
Pärast kütte saabumist tundus, et nüüd on elamisega seotud probleemid lahendatud, aga siis hakkas elekter jamama. Paar päeva lõi lihtsalt arvutit ja telekat vooluvõrgust välja, aga täna hommikul oli lõplikult kadunud. Teadmata suunas. Ja tervest Tallinna linnast ei õnnestunud leida elektrikku, kes oleks saanud kohe kohale tulla. Pakuti aegu alates 5-st. Paraku oli täna vaja kindlasti tööl olla. Lõpuks osutus see isegi olukorra päästjaks, sest teatris leidus inimene, kes oskas ja tahtis aidata. See omakorda tekitas lisaks positiivsetele emotsioonidele ka ebamugavustunnet. Kui inimene tuleb oma vabast ajast sind aitama, siis tahaks ju tasuda ja kui rahast keeldutakse, mida siis teha? See on just see olukord, kuhu üldse ei tahaks sattuda.
Teatris homme esietenduv tükk, tekitas läbimängu vaatamisel ka segadust. Kõik elemendid eraldi olid ju toredad, aga kokku kuidagi ei kõlanud. Alguse asi, ehk.
SKS-i ülevaade ka. Lühidalt järgmine - kootud 80%, õmmeldud 95%, tikitud 0%. Varsti valmib!