Reisist. Kuna me käime ainult "säästureisidel", siis tuli ka seekord alustada Berliinist. Easyjetiga 30. õhtul sinna. See lend oli vaatamata alguse "tehnilisele probleemile", mõnus. Probleem seisnes ühe mikrofoni mitte töötamises. Kui see tööle saadi, teatas hea huumorimeelega stjuuard, et tal on 2 uudist. Hea uudis on see, et mikrofon saadi korda. Halb see, et nüüd peame me terve lennu tema juttu kuulama. Ja nalja ta tõesti viskaski. Parim neist tuli lõpus. Kui kõik kiirustades püsti tõusid, teatas ta, et lennukis on varjatud kaamerad ja kõik, kes tõusid enne turvavöö tule kustumist, peavad nüüd 20 kätekõverdust tegema. Kõigi oma paljude varasemate lendude jooksul, pole sellist suhtlemist varem kohanud. Tujutõstev, igatahes. Berliinis leidsime pagasikapid hoopis majast väljas ja kui need leitud, oli kadunud minu rahakott. Teadsin, et pole seda pärast kodust väljumist kasutanud, aga kotis seda ei olnud. Pärast u. 5 minutilist otsimist, mille jooksul ma isegi ei suutnud veel paanikasse sattuda, tõmbas kolleeg mu jopetaskust paistvat nööri ja seal see kadunud objekt oligi. Kuidas ta sinna sai, on müstika.
Berliinis sadas vihma ja kuna meie ainuke eesmärk oli leida mingi söögikoht, läksime Kreuzbergi. Kohta, mida ma leida tahtsin, me muidugi ei leidnud, aga see kuhu lõpuks läksime oli ka tore. Selline lihtne pizza-pasta koht, avatud köögi ja eriti madalate hindadega. Pizza-suur õlu-kohv alla 6€. Tallinnas ei mäletagi, millal sellise raha eest väljas söönud oleks.
Veetsime seal päris pikalt aega ja lõpuks sõitsime veel ringiga lennujaama tagasi, mis tähendas, et olime seal u. kell 2 ja kell 5 hakkas juba check-in Barcelona lennule. Nii et otsus, ööbimiskohast sel õhtul loobuda, tundus lõpuks täitsa õige. Barcelona lennukisse lasti taas õigeaegselt ja tuleb tunnistada, et me kõik jäime ilmselt hetkega magama. Mingil hetkel ärkasin stjuardessi jutu peale, et lennukil on ilmnenud viga ja ise nad sellest ikka jagu ei saa, seega tuuakse pardale kohe mehhaanik. Selgus, me polnud vahepeal meetritki liikunud. Tuli siis mehhaanik, stjuardessid hakkasid veetopsidega ringi liikuma ja mõne aja pärast tundus et kõik on korras. Mehhaanik lahkus, uks pandi kinni, trapp sõitis ära, lennuk isegi liikus pisut ja siis... teatas kapten, et pardaarvuti ikka ei tööta korralikult ja tema sellise lennukiga õhku tõusta ei riski. Õnneks olevat Easyjetil seal üks vaba lennuk ja me saame selle. See tähendas muidugi protseduuride kordamist, aga lõpuks olime me kõik jälle lennukis ja tõusime Berliinis õhku u.3 tundi ettenähtust hiljem. Viimased 30 min. lennust, oli aknast eriti ilus vaade ja Barcelonasse maandumine oli kena. Sellega meie transpordisegadused muidugi ei lõppenud. Rongi väljumise koha leidsime lennujaamast kiiresti, aga selgus, et see mida me näeme pole üldse rong!?! Või noh, tegelikult ju oli, aga kuna teel olid ehitustööd, ei sõida rong kesklinna ja sellega seoses sai esimese sõidu tasuta. Kus sellest rongist väljuda, me muidugi aru ei saanud ja seega väljusime suvalisel hetkel mingis suuremas jaamas. Leidsime metrooliini, mida vaja ja... ups, sõitsime vales suunas. Kui rong mingisse "ametikäiku" sisenes, kujutasime juba ette tundi kinnises vagunis, aga ka see olukord polnud hull. Juht kõndis lihtsalt rongi teise otsa ja läks kohe liinile tagasi. Ja siis olime me lõpuks linnas, kus oli totaalne päikesepaiste! Pärast viimaseid pimedaid kuid Tallinnas, piisas sellest täiesti, et tuju heaks muutuks. Hostel "New York" andis meile 6-se toa 4. korrusel, mis, nagu hiljem selgus, tähendas sooja veeta korrust. Aga asukoht Gooti kvartalis oli tore. Eriti kitsad tänavad, rõdudel kuivav pesu...

Esimese kohana läksime kohe mere äärde. Tänasel vihmasel päeval tekitavad need pildid muidugi tohutu igatsuse.




Et päev ka teravate elamustega lõpetada, läksime aastavahetuseks Catalunya platsile, kuhu kohalike jutu järgi kogunevad peamiselt turistid ja taskuvargad. Nii oligi. Plats iseenesest oli hästi turvatud. Politsei ei lasknud läbi klaaspudelitega, nii et me tühjendasime enda cava pudeli kell 11 mingil kõrvaltänaval.

Südaööl lasti platsil mõned raketid ja that's it. Ei midagi erilist. Pärast üritasime mööda La Ramblat mere äärde liikuda ja see oli karm kogemus. Pudelite lõhkujad olid tänava vallutanud ja rahvast oli tohutult. Kui tänava teise otsa jõudsime, olime kõik sellest trügimisest tohutult väsinud ja otsustasime öö läbi pidutsemisest loobuda. Nii palju siis lõbusast aastavahetusest võõras linnas! Hosteli ees õnnestud kolleegil ka kotivarast kohata, aga see vahejuhtum lõppes ka meie kasuks, nii et vaatamata kõigile vahejuhtumitele esimese reisipäeva jooksul, oli kõik siiski tore.