Sel aastal õnnestus PÖFFile päri kiiresti jõuda ja kohe ka 2 filmi ära vaadata. Seda peamiselt tänu Timile, linna jõudnud cs-rile kellega ma Prahas tutvusin.
Esimesena vaatasime "Tokyo sonaati", mis väärib vaatamist kasvõi ainult lõpustseeni pärast. (Aga see polnud kindlasti ainuke meeldinud asi.)
Ja õhtul oli kavas "Maadleja". Esimesed 10 minutit oli ekraanil nii paksult vägivalda, et ma hakkasin juba valikus kahtlema. Edasi läks järjest paremaks. Ma poleks arvanud, et Mickey Rourke mulle nii väga meeldida võib.
Ja nüüd on kell 4 öösel, ma ikka ei maga ja kootud salliridu on endiselt 0. Õnneks sai 10 salli juba ära antud. Nende lõpetmine oli öötöö teatris, kui ma oma korterivõtmed koju suutsin unustada ja eelarve ei lubanud lukuabi öösel välja kutsuda. Mäluga on viimastel nädalatel eriti kehvasti. Ja ma pole kindel, kas viga on vanuses või meestes :D.