Selleks, et sihtkohta, väikesesse Serbia linna Palicisse, normaalsel ajal minna, tuli sõita rongiga. Päeva ainuke buss väljub nimelt kell 7 hommikul ja see on kahtlemata liiga vara. Rongide puhul aga ei saa kindel olla, et mis tingimused ees ootavad. Algus oli tore. Budapest - Szeged rongis oli õhukonditsioneer ja puha. Ja aega võttis see sõit veidi vähem kui 2 tundi. Szegedis tuli ümber istuda teisele rongile ja midagi sellist polnud ma varem näinud - buss raudteel!
Me polnud kindlasti ainsad, kes üllatusid. Rahvast oli päris palju, sõidukiirus oli u. esimesed 5km. isegi oma 30km/h ja õhk liikus, ei tundunudki kõige hullem. Aga siis tuli piiritsoon... Mõlemal poolel oli ette nähtud 30 min. peatus. Päike paistis aknast sisse, temperatuur oli isegi varjus u. +37C. Suhteliselt masendav. Serbia piirivalvurile tundus minu pass millegipärast kahtlane, igatahes olin ma ainuke, kelle pass kaasa võeti. (Ma kahtlustan, et ta lihtsalt polnud kindel kas ma ikka võin ilma viisata riiki siseneda.) Aga lõpuks sain ka mina oma passi tagasi ja pärast peaaegu kohapeal passitud tundi, hakkas sõiduk jälle liikuma. Kõik hingasid kergendatult, lootes õhu liikuma hakkamist, aga ... järgmised 10 km. oli liikumiskiirus nii väike, et T-i sõnul nägi ta kuidas kiil meist mööda kihutas :D. Mõni ime siis, et 25km pikk teekond lausa 2,5 tundi aega võttis. Või noh, 1,5, kui piiril istutud tund maha arvata.
Aga lõpuks olime me siis Palicis. Põhjuse sinna minemiseks andsid tegelikult eelmisel suvel Tallinnas kohatud CS-rid. Juba mu esimese Budapestis käigu ajal sain Tomilt meili, et sa nii lähedal, tule siia ka. Nüüd lõpuks siis jõudsin. Tom elab oma naisega toredas "perekonna külas" s.t. algselt oli 1 maja ja hulgaliselt "aeda". Kui lapsed suureks kasvasid, ehitati aeda sujuvalt mõlemale oma majad. Aed asub nüüd mujal :).
Kuna väljas oli jube palav, otsustasime, et enne 6-t kusagile ei lähe. Pealegi oli selles majas nii palju vaadata. Igasugused vanad asjad on Tomi suur armastus. Kõige rohkem oli ilmselt vanu kelli, aga ka näiteks selline suur vanaaegne ahi.
Ja hulgaliselt vanu mootorrattaid ja mikroautosid. Nood autod olid eriliselt lahedad! Kahjuks polnud meil kummalgi fotokat taskus kui me seda tiiru tegime. Aga ühe vana, mitte nii mikro, saime ikka pildile ka :).
Tomi naine oli lausa uskumatu. Kui me kohale jõudsime hakkas ta kohe lauda katma ja kui T. ütles, et ta on taimetoitlane, sai ta hetke pärast praetud muna ja mõne aja pärast veel pastat rohke juustuga. Kuna Tomil oli eelmisel päeval sünnipäev olnud ja tal olid sel hommikul juba külalised käinud, sain mina süüa rohkelt grillitud liha :). Ja imehead kooki.
Lõpuks tundus, et väljas saab juba hingata ja läksime Palicit avastama. Põhimõteliselt nägi see välja nii, et Tom lihtsalt sõidutas meid autoga ühest kohast teise ja seletas mida kusagil näha võib :). Järve ääres saime ikka autost välja ka.
Õhtuks oli Tom organiseerinud kokkusaamise Suboticas "hiiglase" Goraniga. Kui T. talt küsis, kas ta kasutab sama mootorratast millega Schwarzenegger "Terminaatoris" sõitis, ütles Goran, et see oli tema jaoks liiga väike :D.
Mingil hetkel liitus meiega ka Iisraelist pärit Udi, kes oli lõpetamas oma järjekordset "euroopa nädalat" mootorratta seljas. Seega veetsin ma õhtu väga mõnusas seltskonnas!
Pärast täitsa mitut õlut kohalikus "inimeste vaatamise" kohvikus, läksime me sööma kiirsöögikohta, sest seal pidavat lihtsalt tehtama parimat liha linnas :D. Oli hea tõesti!
Järgmisel hommikul oli Tomil vaja minna mingile sõbra üritusele ja meile oli organiseeritud järgmine kohtumine. Zoltaniga, kolmanda mehega, kes eelmisel aastal Tallinnas käis. Ja tema käest saime me teada, miks nad kõik kolm korraga koos ei saanud olla. Goran ja Zoltan on lihtsalt omavahel tülli läinud ja seda endiselt rahvuse pinnalt. Zoltan, kes on rahvuselt ungarlane, ei talu et Goran seda piirkonda Serbiaks kutsub. Vojvodina võib olla küll Serbia osa, aga ei ole Serbia.
Ungarlasi on sealkandis tõesti palju. Ka Tomi naine on ungarlane ja kuna ta inglise keelt ei rääkinud, siis sai T. jälle oma ungari keelt praktiseerida.
Zoltan näitas meile siis Suboticat. Kuigi ega me teab mis palju seda ei näinud, sest jõudes wi-fi leviga parki otsustasime me netist järgi uurida, mis kell mõni ümberistumiseta rong Budapesti läheb ja paraku läks see tunni aja pärast. Aga natuke ikka.
Kohvik, mis eelmisel õhtul päris suur tundus, oli päevavalguses tunduvalt kitsam :).
Peatänaval.
Paraku osutus ka tagasisõit päris hulluks. See rong oli küll "intercity", aga peatus igas külas. Sõit võttis 1,5 tundi kauem kui oleks pidanud. Ja seal ei olnud konditsioneeri! Aga, noh, vähemalt oli päris odav.
1 kommentaar:
Tore, et (motika või tsikli või jms.)- meestel külas käisite:)
Postita kommentaar