Nädalavahetused pole teatavasti mõeldud kodus passimiseks, aga eelmiste nädalate reisid olid üsna ära väsitanud, seega otsustasime sel laupäeval lähimas linnas ära käia. Szentendres nimelt. (Postimehest leidsin selle linna kohta hea loo.) Tore koht pisikese keskväljaku, kitsaste tänavate, paljude kirikute ja tohutu turistidehulgaga.






Paraku polnud me üldse "muuseumilainel", seega eriti kauaks seal linnas tegevust ei olnud. Mõeldud-tehtud, läksime bussiga edasi Visegradi. Teadmisega, et seal on mäe otsas kindlus, mis külastamist väärib. Õnneks jäi enne mäkke ronimist teele kuningapalee, mis osutus kell 5 juba suletuks. See pani meid uurima, mis kell kindlus suletakse - 17.30. Polnud mingit mõtet enam kohale minna . Jälgisime siis natuke kummalist pulmarongkäiku, sõime pizzat ja pärast seda olime nii väsinud, et mõte laevaga üle jõe sõita ja teisel pool raudteejaama otsima hakata, tundus väga rumal. Istusime bussi ja sõitsime Budapesti tagasi.





Buss jõudis Budapesti päris kiiresti, aga paraku oli lõpp-peatus Pesti poolel ja üsna äärelinnas. Millegipärast arvasime me, et on hea mõte ületada lähim sild ja otsida Buda poolel ülesse 86 bussi peatumiskoht. Sild oli pikk, lausa nii pikk, et vahepeal tekkis tunne, et päike jõuab enne loojuda, kui me teisele poole välja jõuame . (Kell oli sel ajal u. 8.)

Buda poolel lõppes sild paraku väga kummalises mahajäetud olemisega piirkonnas. Lisasime siis aga liikumiskiirust ja õnneks suutsime ikka enne pimeda saabumist ka ühe suurema tänava ülesse leida. 1 peatus tundmatu bussiga (selles mõttes tundmatu, et polnud aimugi kuhu see minna võib) ja edasi otsustasime kindluse mõttes liikuda elektrirongiga. Selle peatusesse minek, näitas taaskord, et inglasel on isegi pärast 4 aastat kesk-euroopas elamist, raskusi õige peatusepoole valimisega . Õnneks sujus edasi kõik hästi ja linna jõudmisest koju jõudmiseni läks lõpuks "ainult" 2 tundi.