Tundub, et blogi on taas suvepuhkusel. Mitte ei viitsi siia midagi kirja panna, kuigi teemasid ju oleks. Näiteks ilm :D. Hetkel tundub, nagu oleks kuumalaine siin igavesti kestnud. Tegelikult oli nädal tagasi ka üks u. 20 kraadine päev, seega pole nii hull. Aga 5 päeva järjest +30, muudab ka korteri lõpuks palavaks. Praegu on siin küll veel jahedam kui väljas, õnneks. Sellise ilmaga toast välja minna eriti ei taha muidugi, aga kuna ma olin esmaspäevaks endale kohalikus migratsiooniametis aja reserveerinud, tuli see teekond ette võtta. Koht asub üsna äärelinnas, mis tähendab u. tundi metroos ja bussis. Õnneks satub ka sellele liinile vahel uusi busse, kus konditsioneer töötab ja puha :D. Korra varem olin ma seal juba käinud, aga siis saadeti mind kohe "stampi" ostma, millega ma iseseisvalt hakkama muidugi ei saanud. Ma miskipärast arvasin, et lähimas postkontoris kindlasti teatakse, mida ma küsin. Isegi kui ma seda inglise keeles teen. Paraku eksisin. Inglise keelt üks noorem naine seal isegi rääkis, aga paraku polnud neil aimugi, mida ma saada tahan. Lõpuks õnnestus see mark kesklinna postkontorist osta nii, et üks šveitsi tüdruk kirjutas mulle vajamineva ungari sõna telefoni märkmikusse ja ma lihtsalt näitasin seda sealt teenindajale. Õnneks oskasin ma 1000 ungari keeles öelda, sest ka keslinnas ei räägita inglise keelt üldse. Seega, seekord olid mul kõikvõimalikud paberid korralikult kaasas ja õnnestus ametnikuni pääseda. Kes paraku suhtles ainult ungari keeles :D. Kutsuti siis kusagilt tagaruumidest pisut noorem meesterahvas ja pärast kõikide paberite ülevaatamist ja mõningast vaidlemist, jõudsid nad järeldusele, et ma pean paar paberit ikka juurde otsima. Kinnituse, et ma otsin ungaris tööd ja EU ravikindlustuskaardi, mis mul rahakotist kusagile kadunud oli. Üldiselt tundus, et neil jäi arusaamatuks, miks ma ennast üldse elanikuks registreerida tahan :D. Kui ma nüüd selle ravikindlustuskaardi kusagilt ülesse leian, siis lähen uuele katsele. Oleks vähe lihtsam, kui saaks oma pensioni siia panka lasta kanda ja siis saab hakata ka arsti otsima, kes inglise keelt mõistaks. (Praegu pole ma üldse kindel, et see lihtne saab olema.)

Toredatest asjadest rääkides, sain ma lõpuks kaerahelbeid. Ja mitte ainult. Vaene Liisa pidi päris suure kotitäie asju mulle siia tassima :D. Lisaks sai koos tema ja ta kolleegidega nädalalõpus söömas käia. Ma avastasin oma õuduseks, et pühapäeval, kui T. enam meiega kaasa ei tulnud, hakkasin ma ühel hetkel ikkagi inglise keeles rääkima. Peab ilmselt rohkem skypima hakkama, et rääkimine ainult inglise keeles ei käiks :D.