Otsustasin, et see blogi ikka ei ole veel täitsa lõpetatud. Eriti kuna tundub, et inimesi siia ikka veel satub. Peab ainult pealkirja ilmselt ära muutma. Kudumisest ei tule jälle juttu :D.
Otsustasin hoopis meie viimase reisi siia kirja panna. Veetsime nimelt nädala enne jõule Maltal. Ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas ilmaga, aga igatahes tundus detsember absoluutselt õige aeg selle saare külastamiseks. Sooja oli 17-20 kraadi ja vihma sadas õnneks ainult õhtuti. Turistide hulk oli piisavalt väike, et mitte häirida ja vanker mahtus ka peaaegu probleemideta bussidesse.
Lend sinna oli isegi lapse jaoks põnev. Anti süüa ja puha :).

 Lennujaamas selgus paraku, et meie kohver sama lennukiga ei saabunud. Enne lennu väljumist Frankfurdis, oli olnud väike viivitus, sest nagu kapten teatas - "4 inimest pole lennule ilmunud ja on vaja nende kohvrid maha tõsta". Kummalisel kombel oli kohvreid ootavaid inimesi Malta lennujaamas ka just täpselt 4. Aga noh, ükskord on ikka esimene kord... Võtsime star alliance'i "ööbimispakid" vastu ja saime lõpuks lennujaamast välja.
 Ööbimiseks olime üürinud korteri, mille omanik meile takso vastu oli saatnud. Korter asus Sliemas ja nagu selgus, üsna ideaalses kohas. Bussipeatusesse oli u. 5 min. jalutada ja sealt sai päris paljudesse kohtadesse otse, ilma et oleks olnud vaja pealinna Vallettasse sõita ja ümber istuda. Maja katusel olev terrass tekitas Oskaris totaalse eufooria - sai üle pika aja ilma paksude riieteta väljas olla :). Ja noh, merevaade oli ju ka :).

 

Kui ma reisi planeerides algul 10 päevast rääkisin, arvas T., et see on liiga pikk aeg ja meil pole seal nii kaua midagi teha. Nagu reis näitas - 8 päevaga jäid paljud kohad külastamata. Lapsega reisides, ei saa ikka väga palju ühte päeva mahutada ja paraku jäi Oskar ka veel haigeks viimastel päevadel. Tuleb lihtsalt kunagi uuesti minna :). Aga siis kohtadest kuhu me jõudsime. Vallettasse kohe peaaegu iga päev. Bussisõit seal saarel on eriti Saksamaaga võrreldes odav. Päevapilet kogu saarel sõitmiseks maksis sama palju, kui Frankfurdi 1 sõidu oma - 2.60. Sliemast sai sinna bussiga u. 20 minutiga. Mõnel õhtul läks ummikutega küll ka peaaegu 45 minutit. On ka lühem variant - pisike praam Sliemast otse Vallettasse, aga see sõitis vist ainult paaril päeval meie seal oleku ajal ja lisaks on Valletta poolel peatusest linna keskele jõudmine paras ülesmäge matk. Vankriga mitte just kõige mugavam.

Vanalinna osa oli 3 poolt veega ümbritsetud ja pea igas nurgas olid ka ilusaid vaateid pakkuvad vaateplatvormid.

 

Lapse jaoks olid küll autod huvitavamad kui ilus merevaade :).

Vanalinna kõige kuulsam ehitis on ilmselt St.John's Co-Cathedral. Väljast üsna igav hoone, pakub sees küllaga avastamist.

Malta kunagine pealinn Mdina on ka kindlasti külastamist väärt. Müüridega ümbritsetud mäe otsas asuv linn pakub oma kitsaste tänavatega ka suvel ilmselt kuuma päikese eest varju.

 Üle müüri, paistab ka praegune pealinn saare keskele ära.

Et ka mõnda kaluriküla näha, käisime Marsaxlokkis. Värvilised kalapaadid on päikselise ilmaga eriti tore vaatepilt.

Ja muidugi tuli seal ka kala süüa.

Kuna Oskarile hirmsasti autod meeldivad, siis arvasime, et Malta vanade autode muuseumis võiks ka käia. Il-Qawra, kus too muuseum asus ja selle naaberlinn Bugibba, tundusid eriti turistidele suunatud kohtadena. Muuseum oli aus. Laps küll ei saanud üldse aru, et mida ta seal vaatama peaks. :D

 

 

Kusagilt jäi mulle, selle muuseumi kohta lugedes, silma lause, et milleks minna muuseumi kui Malta tänavad on täis selliseid autosid. Tõepoolest :D.

Eelviimasel hommikul oli laps hirmus viril ja tahtis ainult oma mõmmit kallistada, nii et otsustasime kaugemale sõitmise plaanidest loobuda ja jalutasime Sliema rannapromenaadil.

Viimasel päeval viisime lapse veel ka laevaga sõitma. No me lihtsalt ei arvanud, et tal palavik võiks olla :D. Kahjuks oli ilm tol päeval tõeliselt pilvine, nii et ilusaid pilte just teha ei õnnestunud.

Kui laev promenaadi äärde tagasi jõudis, õnnestus ka oma "kodutänavast" pilt teha. Kui keegi kunagi seal öömaja otsib, siis toda St.Rita korterit julgen soovitada küll.

Tagasilend kulges õnneks sekeldusteta. Olime taas, telefoniga check-in-i tehes, endale 2 äärmist kohta broneerinud ja meie vahele keegi istuma ei tulnud. Oskar sai rahulikult magada. Kodus, kui last lõpuks kraadida õnnestus, näitas kraadiklaas 38 midagi :(. Õnneks oli järgmiseks hommikuks see palavik läinud ja köha kadus ka nädalaga, nii et midagi hullu me lapsele ei tekitanud. Järgmiseks reisiks jälle tarkus juures, et tuleb ka kraadiklaasi kaasas kanda.
Lõpuks tahaks veel öelda äitäh Kristile, kes oma elust Maltal ja tollest saarest üldse, blogi kirjutas. Seda blogi lugedes mul kunagi tolle saare külastamise mõte tekkiski :).
(Ja kodus pilte vaadates otsustasime, et Oskaril on tagumine aeg lutist loobuda :D.)