Mind on ilmselt tabanud mingi vale tähtede seis, mis segab minu suhteid arvutiga. Kõigepealt oli elektriprobleem, siis STV kaabliprobleem ja nüüd on kodune arvuti täitsa pilditu. Reede õhtust. Õnneks olin vahepeal nagunii Londonis ja seega pole veel väga suurt puudust tundnud, aga ma kujutan ette, et see tuleb.
Londonis käik oli tore. Kuigi plaanitud kokkusaamised langesid järjest ära. Ainuke, mis esimesel õhtul siiski toimus, oli ühe ex-iga, kes oma uut girlfriendi tahtis tutvustada. Sinna suutsin ma muidugi hiljaks jääda, sest bussiliiklus Londoni kesklinnas on ka laupäevaõhtul masendavalt aeglane. Oxford Circusel väljudes ja inimmassi sattudes, tundsin ma esmakordselt elus suurt rõõmu, et elan Tallinnas mitte Londonis. Kui ma juba Oxford streetil olin, läksin ka ilmselt ainsatesse kesklinna lõngapoodidesse. Vaja oli nimelt vardaid, sest Tallinna lennujaamas jäin ma pooliku soki sees olnud addidest ilma. Internetist oli silma jäänud info, et kudumistarbeid saab kas John Lewisest või Libertyst. Alustasin JL-st, kus olid müügil ka Noro lõngad. Erinevad siidisisaldusega variandid olid mõnusalt pehmed küll, aga õnneks ei tekitanud minus mingit kuduideed, seega see raha jäi alles. Vardaid oli seal aga ainult Pony-sid. Lootsin, et ehk LIbertys on ka midagi muud ja läksin sinna. Aga ei, ka seal ainult Ponyd ja muidugi kallimad kui JL-s. Vaatasin siis Rowani ajakirju, millest igas oli u. 2 toredat mudelit ja hind, 16 naela, seega liiga kallis ja kõndisin JL-sse tagasi. Õhtul hostelis sokisilmi vardale korjates vihastasin korda mitu nende Pony ringvarraste otsas olevate laiendite peale. Milleks need? Arusaamatu.
Hosteliga olid sel korral ka kummalised lood. Bronninud olin ma koha 8-ses segatoas. Pandi 4-sesse. Mis tähendas 2 nari, kraanikaussi ja kappi, mis oli juba täis meesteriideid. Kui suuremates segatubades on tõenäosus ainsaks toa naiseks osutuda üsna harv, siis väikses toas see just nii juhtuski. Ja paraku osutus üks kolmest kaaskodanikust pisut ärritavaks, või õigemini küll norskamist vihkavaks. Seega möödus öö magamata, sest niipea kui üks meestest norskama hakkas, hakkas teine tugeva prantsuse aktsendiga karjuma "shut up, you pig. stop snoring." ja lisaks ka vilistama. Alguses oli ju isegi naljakas, aga kui situatsioon muudkui kordus ja kordus, siis lõpuks avasin suu ja palusin tal vait olla, sest karjumine häirib rohkem kui norskamine. Selle peale tuli mingi prantsuse keelne vastus, millele mina vastasin eesti keelsega ja siis tekkis vaikus. Ok, norskamine ju kestis edasi, aga kisa enam ei tulnud, ainult asju loobiti. Järgmisel päeval küsis kolmas, st. mitte norskaja ja mitte karjuja, et miks ma varem suud lahti ei teinud, oleks ehk kõik pisut magada saanud. Õnneks teiseks ööks vahetus prantslane hinduga ja ma leidsin üles nelja korruse ainsa korraliku dussi, nii et London House Hostel ei jää kõige viletsamaks minu hostelite edetabelis. Aga tunne, et ma hakkan vist hostelite jaoks vanaks jääma, tuli küll.
Jätkub...