Neljandat päeva alustasime varakult. Plaanis väljasõit Figueresesse. Raudteejaama leidsime kiiresti, väljumistee ka, seega tuli rongi väljumist oodata kaua. Sest rong ju hilines ja vähe sellest, olles jõudnud Barcelona äärelinna, jäi rong ühes peatuses seisma. Ja seisis... ja seisis... Jälgisime kohalikke, et aru saada mida tegema peaks, sest info oli ju ainult kohalikes keeltes. Pärast u. tundi ootamist, hakkasime taas liikuma, lõpuks. Sõit mis pidi olema 2 tunnine, oli seega 3-ne, aga kohale me jõudsime. Ja ma jõudsin päris palju kududa :D.

Sõidu peamine eesmärk, Dali Teater-Muuseum. See on ehitatud kunagisse teatrimajja, kunstniku enda poolt. Hea enda reklaamija, nagu ta olevat olnud.



Kas näed ühte või kahte?

Kui muuseumist väljusime, oli vihma sadama hakanud. Aga ainult pisut, nii et hakkasime mäkke ronima kus pidi mingi vana kindlus olema. Poole mäe peal hakkasin oma LP raamatust asja uurima ja selgus, talvel on kindlusse sisse saamisel 2 tunnine lõunapaus. Pöörasime otsa ümber ja läksime sööma. Kahjuks on mul pilt endast ainult enne söömist, pärastine oleks olnud ilmselt huvitavam. Otsustasin nimelt süüa mereandide paellat. Seda toodi tore pannitäis, kaetud krabide ka karpidega. Ja ma olen inimene, kes millegipärast ei suuda toitu alles jätta. Raske juhus! Ise ma letitagust ei näinud, aga teised ütlesid, et minu krabi "lahkamist" olla huvitatult jälgitud. Mis teha, kui pole õpetust saanud!

Pärast sellist kõhutäit oli üsna raske taas mäkke ronima hakata, aga seda me tegime. Ja, ups, mäe otsas selgus kurb tõsiasi, mu raamat valetas. Talvel on kindlus avatud ainult 3-ni, mis tähendas, et me jäime pisut hiljaks. Vaatasime siis värava tagant.

Ja kuna üks värav "kogemata" lahti läks, otsustas julgeim meist sealt ka sisse minna. Paraku tahtis ta meile näitamiseks seal ka pilti teha, mis tähendas, et tal läks aega. Nii palju, et teisest väravast väljus juba tige sõjaväelane. Kindlus nimelt Hispaania sõjaväe omand.Pärast seda lahkusime kiiresti.

Kolasime veel pisut linna peal ja ma suutsin isegi lõngapoodi sisse astuda, "Katia" firmapoodi, kus õnneks midagi huvitavat ei olnud. Ja lõpuks nägime ka "Hispaania hirmsaid vihmahoogusid". Oli hirmus tõesti! Tagasisõit läks liigsete peatusteta ja nii saime ühe päeva ka suhteliselt varakult lõpetatud.