"Murdlainetus" on taas mõnusalt lühike etendus, kõigest 1,5 tundi.(Linnateatris võib muidugi ju ka näiteks 2,5 tunnist lühikeseks pidada.) Lühidus tuleb osaliselt ka sellest, et vaheajast loobuti, mis Hobuveski tingimustes on kahtlemata tark otsus, aga... Tinglikku vaheaega oli siiski vaja, sest laval on vaja asju ümber tõsta. Sealhulgas ka kostüüme, mis tähendab, et ka kostümeerija peab lavale minema. Ma olen alati vihanud tehniliste töötajate lavale ronimist, aga see variant ei tundunudki väga vastumeelne, peab ju lihtsalt oma tööd tegema (küll jaburas kiirabivormis). Ja ma arvasin terve nädala, et mingit lavanärvi mul sellest küll ei teki. Arvasin kuni hetkeni, mil kontrolletenduse ajal lavale astusin ja sain aru, et minu peas väljamõeldud tegevusplaan ei tööta ja kõik võtab poole rohkem aega kui ma plaanisin. Ma-sen-dav! Mul pole vist kunagi varem käed nii hullult värisenud. Aga noh, lõpuks olid kõik asjad seal kus vaja ja teised ei pidanudki minu järgi hullult palju ootama. Lubasin endale, et ühe korra teen veel ja kui siis samasugune närveldamine toimub, loobun selle tüki tegemisest.
Täna oligi siis teine kord ja, üllatus-üllatus, kõik sujus. Ma ei peagi loobuma oma kindlast teadmisest, et mingi laval käimine mind küll endast välja viia ei suuda.