Väärib ära märkimist, et lõpuks sain ma ennast registreeritud. Elanikuks. Siia. Miks see nii kaua aega võttis, ei tea ma isegi. Sest tegelikult oli asi ju äärmiselt lihtne. Lihtsalt esimesel korral polnud mul eu ravikindlustuskaarti. Seekordne ametnik ei olnud üldse huvitatud teisest paberist, mida mul eelmine kord tuua kästi - tõestus, et ma otsin siin tööd. Tema arvates oli hoopis puudu elukaaslase kirjalik kinnitus, et ta mind üleval peab :D. Õnneks oli ta selle paberi vajalikkuse osas ümber mõelnud, sel ajal kui ma oma üürilepingust koopiat tegemas käisin. Ilmselt minu vabas vormis kirjutatud selgitus, teemal kes ma olen ja mis ma plaanin, tekitas temas tunde, et küll ma hakkama saan :D. Igatahes on mul nüüd dokument olemas.
Paraku sain ma seal jälle kinnitust arusaamale, et ungarlased eestist suurt midagi ei tea. Ametnikupreili pidi käima toa teises otsas uurimas, et kuidas "estonia" ungari keeles kõlada võiks. Mu seni kõige suuremat kummastust tekitanud kogemus, oli kudujate seltskonnas, kus inimene, kes oleks nagu täitsa intelligentne, küsis, et kas ma kirjutan oma blogi vene keeles. Et olevat mingi kummaline keel, millest tema aru ei saanud. Ma ei osanud selle peale kohe midagi kosta :D.
Muidu läheb elu jätkuvalt laiseldes. Tööd ei paista hetkel kusagilt, kuigi ma saadan oma CV-d juba iga vähegi sobilikuna tunduva kuulutuse peale. Ilmselt tuleks oma elanikuks registreerimine sinna ka kohe juurde lisada, ehk aitab :).
Ja et postitus pildita ei jääks, siis pilt minu selle linna lemmiksöögikoha latte tassist ja baleriini juustukoogist :D.