Tundub, et mu blogi peab varsti uue nime saama. Kudumid miskipärast ei jõua enam üldse pildile ja veel vähem siis siia. Või õigemini küll valmis kudumid. Poolikutest ma suudan ikka aeg-ajalt pilte teha. Hetkel on pooleli näiteks selline kampsun.

 Ja ilmselt jääbki mõneks ajaks poolikuks, sest 2,5 vardad mu kätele miskipärast ei sobi. Vasaku käe sõrmed on nii kanged hommikuti, et otsustasin nädalase kudumispausi teha. Ehk aitab. Ja ega seda villast kampsunit varsti enam kasutada ei saaks nagunii, kevad on siin täitsa kohal juba. Mitte küll +16, nagu veebruaris paaril päeval oli, aga päike ja vähemalt +6. Õnnetuseks ei jaksa ma küll enam eriti pikki jalutuskäike ette võtta. Kaalu nagu polegi eriti juures, aga see mis on, mõjutab oluliselt mu kopsumahtu. Ja ma kahtlustan, et see kõik saab ainult hullemaks minna järgmise 3 kuu jooksul. (Ma kohe kindlasti ei kuulu nende hulka, kes seda olukorda naudivad :D.)
Ja et kõik kohalikud bürokraatlikud seiklused siin kajastatud saaks, siis panen kirja ka rasedakaardi saamise süsteemi. Kõigepealt unustasid igasugused arstid mulle rääkimast, et sellist asja vaja oleks. Aga eelmisel kuul ultrahelis käies, selgus et on. Kui ma siis asja uurima hakkasin, tuli välja, et arstid siin riigis seda anda ei saa. Selleks on olemas eraldi "kontor". Igal piirkonnal oma. Anti mulle paber kaasa, kus telefoninr ja aadress. Ja soovitati kohale minna, sest ilmselt nad inglise keelt ei räägi. Läksin siis sinna ja leidsin eest tabalukuga ukse. Tundus, et targem oleks siiski helistada. Helistamiseks oli ette nähtud igal päeval 1 tund :D. Inglise keelele nad muidugi ei reageerinud, mis tähendas, et kohalikud pidid mul aitama selle aja seal kinni panna. Sain aja, läksin kohale, uks isegi avati seekord, aga kui ma ütlesin, et ma keelt ei räägi, siis uksest sisse lasta ei tahetud. Tädi kordas ainult "translator" ja ei teinud katsetki must aru saada, kuigi ma kasutasin peamiselt kehakeelt :D. Helistasin siis tuttavale ja palusin tal tädile selgeks teha, mida mul vaja. Ja loomulikult selgus, et ma olin täiesti vales kohas. Nemad seal tegelesid ainult abortidega :D. Aga, tädi muutus ootamatult abivalmiks ja kutsus mind isegi uksest sisse. Ja kolleegiga arutades ja mingit tabelit uurides, andsid nad mulle järgmise aadressi ja telefoninr. See aadress oli õnneks kodule lähemal ja jäi lausa mu peamisele liikumistrajektoorile. Ja kui ma siis ühel päeval sinna lihtsalt sisse astusin, leidus seal isegi inimene, kes inglise keelt rääkis. Või noh, ta oli seda kunagi õppinud, aga nagu ta tunnistas, vähe kasutanud. Nii et meie heameel oli vastastikune. Mina sain lõpuks oma rasedakaardi kätte ja tema sai keelt praktiseerida. Muuhulgas tean ma nüüd kust ta pärit on, tema poja vanust, tema enda vanust ja kui kaua ta suitsetanud on :D. Ja me kohtume temaga ka edaspidi korra kuus, sest nii on siin riigis kombes. Rasedatele on ette nähtud "topeltkontroll". Arstilt saadud paberid tuleb iga kuu seal ette näidata, sest äkki on arstil midagi märkamata jäänud. Millegipärast ma arvan, et eesti bürokraatia ei tundu mulle tulevikus enam sugugi hull :D.