Minu hirm nädalatepikkusest haiglas istumisest osutus asjatuks. Sest kuigi ametlik tähtaeg oli 5. juuni, otsustasid arstid, mu neeruanalüüse vaadates, keisri kohe 37. nädala alates ära teha. Tulemus siin:

Oskar oli jõudnud selleks ajaks juba vägagi suureks kasvada, nii et ma pole päris kindel, et too tähtaeg õieti pandud oli. 61cm ja 4250g on ka õigel ajal sündinu jaoks ju täitsa korralikud numbrid :). (Võimalik ka, et see on meil mingi "perekonnaviga", sest ka mina olevat sündinud kuu enne tähtaega täitsa normaalsetes mõõtmetes.) Too pikkuse number oli teine asi, mis mul kahtlust tekitas. Aga kodune mõõdulint näitas, et see ei pruugigi päris vale olla. Me suutsime mitte päris sirgete jalgadega saada tulemuseks 58cm :D.
 Keiser seljasüstiga oli minu jaoks mitte just meeldiv kogemus. Millegipärast tabas mind selle ajal tõeline paanikahoog - tunne et ma ei saa üldse hingata. Eriti jube oli asi kui hapnikumask ette pandi. Nii et lõpuks keskendusin ma seal ainult hingamisele ja kõik muu, mis ümberringi toimus, jäi tähelepanuta. T. sai kogu protseduuri jälgida kõrvalruumist läbi akna. See tähendas tõepoolest kogu protseduuri nägemist - lahti lõikamisest alates :D. Õnneks käib kõik üsna kiiresti, nii et 20 minutiga oli Oskar väljas, apgari hindeks sai 9 ja viidi mõneks ajaks veresuhkrut jälgima. (Diabeetikust ema põhjustab lapse kõhunäärme "ületöötamist", nii et alguses võib see lapse veresuhkru liiga madalaks viia.) Ilmselt oli olukord kontrolli all,sest rohkem sellest igatahes ei räägitud. Kui algselt oli jutt, et ilmselt saame 4. päeval koju, siis tegelikkus kujunes pisut teiseks. Neljapäevaks oli minu vererõhk liiga kõrge ja ravimitele ei allunud, seega tuli otsida sobivat rohtu. Reedeks sai see leitud ja arstid tulid jutuga, et võime koju minna. Paraku avastasid nad siis äkki, et Oskar on kahtlaselt kollane ja kojusaamine lükkus veel päeva edasi. Selle päeva veetis laps peamiselt siniste lampide all. Selle kõige peale oli mu vererõhk omakorda taas kõrge, nii et mulle tundud, et me jäämegi sinna :D. Õnneks lasti laupäeval siiski koju ja nüüd me siis üritame siin hakkama saada. Hommikud on täitsa toredad. Siis ta isegi magab söömiste vahepeal. Õhtuti on vaja meelelahutust või läheb kisaks.
Päeval magab eriti hästi tänavamüra saatel :D.

Eile võtsime ette esimese pikema jalutuskäigu. Kuna elu viib lähima kuu jooksul Budapestist Frankfurti, siis tekkis mõte selle kuu jooksul Oskarit siinsete vaatamisväärsuste juures pildistada. Eile basiilika juures pakkus üks turist, et ta võiks meist kolmest pilti teha. kasutasime juhust :D.